pimedusest

Ülistuslaul pimedusele

Pimedus võpatas ja pööras pilgu; taamal lähenes miski. Pooltoon pooltooni kaupa kahvatas ta, kuni temast sai soe hingav hämarus ning ta lõpuks ebakindla vilkuva varjuna hoopiski kadus. Tänava täitsid tuled, värelevad, värisevad, värvilised, alguses üks, siis mõni, siis juba kümne ringis, kuni viimaks voolas liivasel teel sadu helklevaid lampe. Mida rohkem neid nähtavale ilmus, seda püsivamaks muutus valgus, peegeldudes pronksehetelt, kuldtikanditelt, kirevatelt kivikestelt sandaalipaeltel. Hääbusid varjud ning pooltoonidest said selged punased, kuldsed ja türkiisid; midagi ei jäänud varjule, pehmesse voogavasse hämarusse.
Öö hoidis hinge kinni.
Nagu kiiresti põksuv süda hakkas mängima trumm, löögid kilel kõlamas kui monotoonne kergejalgne tants. Nagu nõiutult liikus rongkäik, nagu tuledes särav madu tantsis ta trummide järgi läbi looklevate tänavate. Kõik tänavad, iga võlvkäiguke ja häirimatum hoov käidi täna öösel läbi, kui aasta kõige tihedam ja pikem pimedus maa kohal hõljus. Taevas oli sügavsinine.
Trummiga ühinesid öös nukrad flöödid, peletades eemale veel viibiva vaikuse justkui hommikul teki inimese soojalt alasti ihult; hääletult liikuvate inimeste hingamise hääl muutus märkamatuks nagu päeva ajal. See algas üminast, hillitsetust ja hellast, ja muundus iseenese varjus sosinaks, kuumaks hingeõhuks kuumas öös, pilguks ühest mustast silmast teise musta silma, siis vaigistatud naeruturtsatusteks. Üks naine pööras pead, kui tundis ära oma peigmehe hääle. See kandus kõditava vaikse naeruna temani, pannes südame põksuma ja ajades heledad ihukarvad ta kahvatul kuklal püsti.
Mitte aegamisi, vaid järsku kandus nendeni hõljuv hõng; esimesena võis selles aimata midagi magusat, seejärel vürtsikat. Järk-järgult selgines see, kuni öine õhk oli paks veniva viiruki lõhnast. Läbi kahvatute ripsmete paistsid hallikassinised silmad, valgusmeres kilgendamas, rongkäik pööras paremale ja sellega vilksatas kaasa ka hallide silmade pilk, mis püsis ainiti tuledel eespool.
“Süüra, mu sandaal tuli jalast,” sosistas lapsehääl nõiutud öös.
Süüra libistas vaikides lambiridva paremasse kätte, laskudes keset rongkäiku kiiresti ühele põlvele liiva sisse. Tema hõimu sammud möödusid aeglases rütmis, valged pahkluud rüüde all välgatamas ning vaskehted säärte ümber kõlksumas.
Üksainus pisike pannaldega seotud sandaal seisis karmi kuuma liiva ja tema õeraasu õrna jalakese vahel ning Süüra heitis kiire pilgu ümberringi liikuvale jalamerele, kuid ei näinud selle paarilist. Ju oli rongkäik selle jalge alla tallanud ja kuhugi kaugustesse kandnud.
“Ma tulen pärast kombetalitusi tagasi seda otsima,” sosistas Süüra. “Seni võtan su sülle, siis ei saa su jalg haiget.”
Sinine lamp lõi Süüra jalule tõustes kõikuma ning pisikesed valgusjutid libisesid üle ta punaseks põlenud näo ja kahvatute juuste, kui ta rongkäiguga taas ühines. Ta nihutas last oma puusal, et kuldtikandite ja kivikestega kaunistatud rüü kuhugi vahele ei jääks, kitsad kahvatud huuled noored ja tõsised.
Lapse käed olid ta turjal soojad ning suured silmad, sama sinist värvi kui temal, särasid rongkäigu tuledes nagu kaks vaikivat hämmastunud peeglit; Süüra silmitses oma väikest õde, midagi ebamäärast ja kauget kurku pitsitamas. Need väikesed käed usaldasid teda, armastasid teda, andusid talle ja juba homme pidi ta need välja vahetama oma tulevase mehe nõtkete, noorte, tugevate ja pruunide käte vastu ja hüüdma neid omaks ja teadma siiski oma südames, et need ei saanud kuuluda päriselt temale.
Pimedus taganes nende ees, kuhu nad iganes ka ei läinud, ning õrnad tumedad mõtteribad, mida nagu hõbevilla ketrab öö, katkesid ja hargnesid nagu päevavalgel. Kui rongkäik oli lõpuks jõudnud keskväljakule, säras iga tänav, oleks linna üle justkui keskööpäike tõusnud. Öö oli pimedusest puhastatud.
Rongkäik seisatas ning kuigi seda polnud näha, teadsid kõik, et protsessiooni eesotsas oli valguse ülempreester tõstnud kuldsesse riidesse mässitud Päikesejuveeli kõrgele pea kohale. Silmapilgu hoidis öö jälle hinge kinni; võit oli saavutatud. Preester alustas ülistuslaulu.
“Tule, looja vaim!”

Oli võõrastav liikuda inimtühjadel linnatänavatel pärast valgustusrongkäiku, pärast seda, kui sajad ja tuhanded inimesed olid need täitnud hingamise ja elu ja valgusega ning kogunenud pidustusteks keskväljakul, kust ometi see valgus lähimatessegi ümbritsevatesse käikudesse ei ulatunud. Äsja lahkunud elu oli käeulatuses ja ometi valgusaastate kaugusel nagu organismis, kus süda veel lööb, kuid kõik muu on allutatud surmale ning sina viibid sõrmeotstes, säärtes või kusagil kaugel, kus kõik on juba pimedusse mattunud. Kusagil olid inimesed, kuid kiviseinad summutasid nende naeru ja varjutasid väreleva värvilise lambivalguse. Pimedus, kes korraks taganenud oli, tõstis pead ja hiilis vaikselt taas inimtühjadele tänavatele, kõheldes iga nurga taga, kuid tulles siiski. Süüra sinine lambivalgus teda ei kõigutanud; see oli üksinda nii kahvatu ja sume, et ühines pimedusega, mitte ei peletanud seda.
Kuigi see oli temast lapsik, ei saanud Süüra midagi parata, et heitis iga natukese aja tagant pilgu üle õla. Ta ei olnud linnas üles kasvanud, vaid mägedes, väävli- ja soolakaevandustes ja kuumaveeallikate kallastel. Pimedus ei olnud seal nii rõhuv, see oli vaid päeva ja öö vaheldumise kõrvalsaadus, näitaja, et oli aeg tööd lõpetada ja magama minna; siin oli pimedus midagi muud. Esimene nädal pärast pulmi hoiti kõikides majades uksed lahti ja lambid öö läbi põlemas, et soovida pruutpaarile puhtust; haigevoodite jalutsis ja peatsis süüdati küünlad, et surma jumalaid eemal hoida. Pimedus oli ebakindlus, see moonutas aega ja ruumi ning selles võis kõike peituda.
Süüra kuulis vett; sellele järgnedes astus ta võlvkaare alt läbi ja sattus suurde sisehoovi. Siin hõljus hämaruses veel viiruki lõhna, kuid see oli nii õrn, et võis olla ka tema kujutlusvõime pete; kindlasti lõhnasid siin aga vürtsipõõsad, nardid, safran, aaloe ja kaneel ning kusagil läheduses voolas oja. Süüral oli välja kujunenud üliterav veetaju, mida oli sünnist saati toitnud kuumaveeallikate, ravivannide ja basseinide eest hoolitsemine. Väävli lõhna tundis ta ära ka verstade kauguselt ning võis nimetada peotäie täpsusega, kui palju ja milliseid ravisoolasid vannivette oli puistatud, sest tema vastutas selle eest; vee vulina järgi mõistis ta, kas tegemist on allika või oja või vanniga ning kas see langeb kõrgelt või madalalt. Paksus venivas pimeduses tõmbas teda praegugi ojakese poole, eriti seetõttu, et selle vool kõlas häiritult, justkui takistaks seda õrna nire liikumist mõni võõrkeha.
Oja kaldalt leidis ta tillukese sandaali. Sinises lambivalguses seda uurides veendus ta, et pehmest nahast tallale oli põletatud mägihõimu märk, tema perekonna tunnus, ning pöördus juba pidustuste ja valguse juurde tagasi kibeledes minekule, kui nägi võlvitud käigus kedagi seismas.
Ta kangestus, sinine lamp ette sirutatud nagu kaitsevaimu pilt, ning jälgis, kuidas tulija ähmane vari saviseintel libises. Varju heitis ta ainult tahapoole, seega ei olnud tal endal lampi kaasas. Kes küll aasta kõige pimedamal ööl ilma valgustita ringi käis?
“Kas see olete teie, veevalaja?” kostis lõbus hõige ning Süüra süda hüppas. Võlvkaare alt astus välja Leevi, tema peigmees.
Süüra oli otsekui halvatud ega vastanud: Siiamaani oli tal õnnestunud hoiduda mehega kahekesi jäämast ning oli lootnud, et kuni homse ööni jätkub seda armuaega, kuid nüüd oli see siis läbi.
“Mina,” hüüdis ta nõrgal häälel vastu. Halvavast hirmust midagi narri öelda oli ta pea tühi.
Leevi oli kergel sammul tema juurde jalutanud, türkiissinine tuunika soojas hämaruses lainetamas. Hõbedased kõrvarõngad ja käevõrud helklesid Süüra lambi valgel ning naine langetas selle, et teda ennast pimedas vähem näha oleks.
“Mis kurivaim küll teid pidustustest pimedusse peletas?” küsis Leevi ning Süüra nägi ta päikesepruunil ülahuulel sädelevat higiloori ning keerdudena põskedele langenud niiskeid tumedaid juukseid. Öö oli siin soe, riided rasked.
Ta tajus, et noormees tema poole vaatas, kuid ei julgenud sellele pilgule vastata. Mõte, et kõigist liisk just temale langes, pani tal siiamaani südame soojalt rinnus peksma, ning tajudes noormehe keha soojust läbi hõbetikandi ja litritega ehitud rüü endale nii ligidal, ei suutnud ta oma vedamist siiski uskuda. Leevi oli noor mees ja nägus, isegi ilusaks peeti teda; Süüra ei näinud teda kunagi kõndimas, ta jooksis alati, muie näol ja sõbrad kannul, ta oli hea vestluskaaslane, kõigi poolt armastatud ja ihaldatud. Ja mõelda, et temale saab selline mees! Temale, Süürale, iidse, kuid lihtsa mägihõimu tütrele, kes ta oli küll heal järjel, kuid ei ilus ega huvitav, sest rind oli tal kõhn ja kondine, puusad kitsad, juuksed valged ja õhukesed, peaaegu läbipaistvad; tema nahk ei olnud oru kõrvetava päikese jaoks loodud, see oli paistes ning punetas põletustest.
“Mu õde kaotas sandaali ära,” vastas Süüra lihtsalt ja vahtis vettinud jalanõud, soovides, et ta oskaks öelda midagi peale kuivade tõsiasjade. Ta nägi, et Leevi otsis mingil määral tema lähedust, kuid kartis, et pärast tema tundma õppimist ja avastamist, et tuima pealmise koore all ei olegi magusat salavilja peidus, hakkab mehel temaga igav; ta teadis, et ei suuda vastata Leevi kiirele taibule ja teravale keelele ning et see lõpuks temast tüdineb ja hakkab teiste naiste juures käima, kes talle võrdsemad vastased ja vestluskaaslased on.
“Ja teie leidsite selle pimedas üles? Olete te alles osav,” ütles Leevi kulmu kergitades, vasak suunurk poisilikult kõvera naeratusega tõusmas. Süüra tundis, kuidas ta õhetama lõi.
“Mul oli lamp.”
“Oo, ärge võtke südamesse,” naeris noormees. “Avalikult ma seda tunnistada muidugi ei saa, kuid mulle meeldib pimedus. Ma ei näe selles midagi halba - nojah, eks just seepärast teda kardetaksegi…”
“Te armastate pimedust?” küsis Süüra. See ei saanud olla midagi, mida paljud Leevi kohta teadsid, muidu oleks temaga kaasas käinud hoopis teistsuguse skandaalsuse vaim - mitte südametemurdja, vaid jumalapilkaja oma.
Noormees kummardus, nii et ta nägu jäi väreleva leegiga sinises lambis kohakuti. Sume valgus mängis mõnuga ta näol, heites läbi pikkade tihedate ripsmete peaaegu siivutuid varje ta helkivatele silmadele ja tuues välja huulte õrna kumeruse.
Leevi vaatas üles tema poole ja tema mustades silmades lõi loitele mingi ebatavaline hiilgus, kui ta naeratas.
“Seda on keeruline selgitada… Kas tohib, ma hoopis näitan teile?”
Süüra kõhkles, kuid noogutas siis - mida muud oli tal peigmehele pakkuda, kui vaid oma andumust? - ja surus maha kõhedusevärina, kui leek kustus.
Pimedus oli äkitselt kõikjal nagu must sein, tihe ja voogav. Süüra pilgutas silmi ega näinud esialgu mitte midagi, mistõttu teda haaras ürgne soov otsida üles tikud ja õli ning tuli süüdata, kuid ta ei näinud kättki kotti pista. Kui keegi neid näeks - enne abielu kahekesi inimtühjas pimeduses - jääks neile aastateks halb maik külge.
“Andke talle aega,” ütles lähedalt Leevi hääl ning Süüral tõusid tema kehatu hääle peale taas kuklal karvad püsti, “temaga tuleb harjuda.”
Esimesena hakkas Süüra vee voolamist kuulma. Oja oli ju siinsamas, see polnud kuhugi kadunud, niisamuti nagu nardid ja hennapõõsad ja safran ja kaneel nagu salajases lossiaias. Hõbedased peegeldused ilmusid mustendavast pimedusest alguses nii ähmaselt, et Süüra neid pettekujutlusteks pidas, kuid kui need enam silme eest ei põgenenud, vaid ka pead pöörates omale kohale jäid, ei jäänud tal muud üle kui neid usaldada.
Leevi seisis sealsamas, kus ennegi, sammu või kahe kaugusel temast, ning vaatas kuhugi kaugusesse. “Polegi nii hirmus,” ütles Süüra, kui ta selja taga kasvavate hennapõõsaste lehtesidki eristama hakkas. Vesi sillerdas nagu hõbelohe ning siseaiale vajus soe hämarus nagu tekk, täitis pehme pimedusega iga sopi ja süvendades päeva muljeid.
“Meie rahval on haiglane kalduvus ajada üle kõige taga valgust,” ütles Leevi, õrn naeratusevari suul, “kuid kui selle asemel, et loodusega võidelda ja alati pingutada, et tuld põlemas hoida, me alistuksime ja avaksime oma südame kõikehõlmavale, aeglaselt iseeneses pöörlevale hämarusele, siis märkaksime, et pimeduses võib kõige nõrgem, kahvatum, põgusam valgussähvatus, mida päeval tähelegi ei pane, kogu maailma me silme ette joonistada.”
Ta vakatas ja vaatas Süürale otsa nõnda, et see punastas.
“Jah, ma mõistan seda,” ütles ta mõtlemata. “Ei saa olla valgust ilma pimeduseta.”
Kuid Leevi viipas käega, justkui tõrjudes.
“Ei, ma ei mõelnud seda,” ütles ta ning ta häälest kostus kerge pettumus. “Teate, minu käest küsiti kunagi, kas ma suudan kirjutada midagi, mis ei ole pateetiline, või kas ma suudan üldse olla kunagi mittepateetiline. Vastus ei ole oluline, vastus on ei, aga oluline on see, et minu pateetiline tõde ei ole valgus, täius, inglikooride laul, küllus… minu tõde on tühjus, pimedus, olematus, vaikus, rahu, sügav tume ja lõputu tähistaevas.”
Ta pöördus Süüra poole.
“Meid ei seo armastus, kuid homme meid naitakse. Et see põimib meid tahes tahtmata surmani ühte, on minu soov, et võiksime vähemalt mingil määral teineteist armastada, kuid see saab olema võimatu, kui te minu pimedusearmastust ei mõista. Seepärast palun ma teid, veevalaja - püüdke mõista. Ainult siis võin ma teid armastama õppida. Ainult seda ühte asja palun ma teilt.”
Tema häälest oli saanud pelgalt sosin ning ta oli enesele märkamatult Süürale lähenenud, nii et ta soe hingeõhk kõditas naise kurku.
“Selgitage siis mulle,” sosistas see vastu ja vaatas lõpuks peigmehele silma. Pimeduses olid nad peaaegu võrdsed, pimedus ei teinud vahet kaunil ja koledal; kuigi see läks vastu kõigele, mida ta õppinud oli, sõnas ta siiski eneses ja tundis, et see oli õige: pimeduses ei olnud häbi.
Noormees seisatas hämaras tema ees, justkui hinge tõmmates. Hämaruses nägi Süüra vaid tema silmade vilksatust ja oli õnnelik, et see midagi ei öelnud. Siis polnud temalgi vajadust midagi öelda. “Lapsest peale olen ma pimedust armastanud,” hakkas ta viimaks kõnelema, mitte Süürale, vaid pimedusele, justkui silitaks ta armastatu juukseid, hiilgav pilk rändamas, justkui püüdes tabada pimeduse lohe enese ümber keerdumas, hukatuslikku ja jumaldatut. “Valgus on külm, külluslik, selles on kõik juba öeldud, see ei jäta midagi mõistatamiseks. Öös on väljaütlemata sooju saladusi, öö ei ole häbi, vaid vabaduse aeg. Öös ei ole reegleid, mille vastu eksida, öös on vaid taju; taju, kas minna paremale või vasakule, ning õrn hõbedane helk, mis näitab suunda. See taju on kümme korda võimsam kui meeleaistingud iial olla suudaksid, igal tundmus teravndatud, kümnekordselt kajav selles õõnsuses, sest oma meeled müürime me sisse, puhastame sellest, mida keegi meis näha ei tohi, ja katame end vagaduse valge rüüga. Pimedus on alasti, pimedus on tõe kuningriik, sellesse võib hea õnne korral eksida ja kaduda ja avastada midagi täiesti uut seal, kuhu sa päeval iialgi minna ei julgeks. Pimedusega ei saa võidelda, see on meie esimene sõber ema üsas ja meie viimne, kui sureme, ta on meie sõber sama paratamatult nagu surm on iga inimese sõber - teda tuleb tervitada. Öösel on unistajate aeg, hingede ja mõtete rände aeg, pimeduses ei või ju teada, kas maailm mu ümber on seesama, mis päeva ajal, ning võib-olla on pimeduses lohed ja haldjad ja veidrad uued maailmad. Pimedus jätab ruumi kujutlusvõimele, pimedus on pehme ja voogav ja soe, ma kujutan ette, et surm on ka…
Kujutan ette, et surm on kõigest tuba, kus kas põleb tuli või voogab pimedus, kuid miski ei muutu. Surm on pimedus, lõpp, rahu, vaikus, surm on isa, kes sind hellalt sülle võtab ning tuppa tassib, kui oled autos magama jäänud; surm on autoukse kinnilöömine, kombesooni seljast võtmine, vanemate kauged vaiksed hääled, esikutule põlema panemine.
Surm pole midagi muud kui talv, viimane talv, millele ei järgne kevadet.” Salaaias valitses vaikus. Öö oli paks ürdipõõsaste magusast ja vürtsikast lõhnast, see oli suletud aiake, kuhu keegi ei oleks saanud parima tahtmisegi korral tulla, sest see eksisteeris vaid nii kaua, kui eksisteeris Leevi ja tema pimedusearmastus.
Pimedus voogas kõikjal, käegakatsumatu, naerev ja hääletu; öö ei olnud uinumise aeg, vaid ärkamise aeg. Tegelikkuse ja kujutlusvõime piiride kadudes ärkasid meeled, rebased, ööliblikad ja peadpööritavad unistused ning keset lõhnavat rohtaeda, pimeduse soojas süles sündis saladus, kui maa peale langes looja vaim.

lohedest

SUUR VÕIDUJOOKS
Hiina horoskoop koosneb kaheteistkümnest loomast, kes jaotavad aja kaheteistaastateks tsükliteks. Legend räägib, et ajaarvamise loomiseks kutsus Nefriitkeiser kokku kõik loomad, kes pidid üksteisega võidu jooksma. Teel oli aga järv ning selle ületamiseks mõeldi välja igasuguseid trikke: roniti suurematele loomadele selga, ehitati koos paat ja sõuti üle jne. Teistest aga eristusid kolm looma, kes ei hoolinud võitmisest - draakon, koer ja siga. Koer lõpetas heast ujumisoskusest hoolimata üheteistkümnendana, sest jäi järvevette suplema ja mängima, ning siga, kes lõpetas viimasena, tundis poole jooksu peal nälga, ta hoopis einestas ning jäi puu alla magama. Draakon, kes ainsana osalejatest oleks võinud lihtsalt üle järve lennata, jäi neljandaks, sest tegi peatuse, et hätta sattunud külainimesi aidata.
Draakon sümboliseerib Hiina kultuuris head käekäiku ja õnne, olles keskseks sümboliks pea kõikidel traditsioonilistel riitustel ja tähtpäevadel. See positiivne kuvand eristub läänekultuuridest märgatavalt.

VANA-KREEKA
Vana-Kreekas paistavad draakonid olevat elanud justkui metsloomadena kõrvalistes paikades, valvates sissepääse või maagilisi aardeid. Selle tõu viimased isendid said jahitrofeedeks, oma vägevusest hoolimata legendide kangelastele alla jäädes. Üks neist on Ladon, saja peaga madu, kelle iga pea rääkis eri keelt; tema hoolde oli Hera andnud oma kuldse õunapuu, mille oli jumalannale kinkinud maa ema Gaia. Ühe vägiteona aga tappis Herakles Ladoni, et saada kätte kolm õuna, kuigi võitlus nõudis teiste jumaluste abi ning alguses Herakles selle ees kohkus; teiste versioonide järgi uinutas ta lohe ja varastas õunad, kui see magas.

VANA-EGIPTUS
I. Nehebu-Kau
Vanas Egiptuses kohtame kahel jalal käivat madu, kelle nimi on Nehebu-Kau - See, Kes Annab Hinge. Ka on Egiptuse mütoloogias hingeosake, mis eristab surnud hinge elavast, ning Neheb-Kaud peetakse selleks, kes pärast inimese surma tema hinge Ka-ga toidab. Olles üks esimestest Vana-Egiptuse jumalustest, on ta niivõrd iidne, et tema sünnilugu on ebaselge; on öeldud, et ta olevat lihtsalt maa seest esile kerkinud. Pärast seitsme kobra neelamist muutus ta nii võimsaks, et teda ei kahjusta ükski loits, tuli ega vesi ning varasemates tekstides, kus teda peetakse kurjaks, põgeneb tema eest isegi päikesejumal Ra. Nehebu-Kau rahustab maha iidne jumal Atom, puudutades tema seljalüli närvi oma sõrmeotsaga, ning alates Kirstukirjadest (The Coffin Texts) kujutatakse teda rahumeelse, õnnetoova ja abivalmina. Temast saab päikesejumal Ra sõber ja abiline. Hiljem Nehebu-Kaud austatakse ning tõstetakse ta neljakümne kahe jumala hulka, kes pärast inimese surma tema hinge saatuse üle otsustavad. Ta valvab väravat, mis ühendab surnute riiki elavate omaga, ja vaatab, et liigutaks õiges suunas; kes on surnute riiki pääsenud, on tema kaitse all ja saavad temalt toitu ja kõike eluks vajalikku.
Nehebu-Kaul on ka naine Nehemtawy - See, Kes Tunneb Ära Abivajaja. Kui imikud on hoitud, siis tegelikult hoiab neid oma süles Nehemtawy ning kui keegi pälvib oma palvetega Nehemtawy tähelepanu, siis ta saab justkui imikuna kätel kantud. Nehemtawy peakate kujutab püha pilli sistrumit, mille sahin meelitab kohale jumaliku rõõmu.
II. Ouroborus
Antiikmaailma maojumalatest tuntum kui Nehebu-Kau on Ouroboros. Ouroboros tähendab kreeka keeles “sabasööja”, pärit on ta Vana-Egiptusest ning tema sümbol, täiuslikku ringi moodustav ennastsööv madu, on olnud kasutusel 13. sajandist eKr tänapäevani. Eelkõige sümboliseerib ta aja tsüklilisust, kõige kordumist ja ümbersündi, sest on oma olemuselt igavene ja surematu madu, kes toitub iseennast süües või sünnib lakkamatult uuesti, sest viljastab end ise.

PÕHJA KONN
Lõpuks tuleb mainida, et ega Eestigi pole nii draakonipuhas nagu esmapilgul paistab. Kohalike draakonite küsimust on lahanud Lennart Meri oma tuntuimas teoses “Hõbevalge”. Sealt paljastub, et Eesti mütoloogias, nagu mitmel pool mujalgi, on olemas lendavad maod, kas põleva pea- võ põleva sabaga või üleni põlevatena, nimetatud ka lendmadudeks, tulimadudeks ning pisuhändadeks. Kõik nad koonduvad uurijate arvates ühe kultuse ümber, milleks on müütiline päikese surm, sest selle sõi hiiglaslik hunt; luug, mis figureerib mitmetes põhjala kultuurides. Kuidagi juhtus aga nii, et meie kohalikus uskumuses toimus see maailmalõpp vahepeal juba ära, ja ei olnud see hunt, vaid metssiga, kes nõnda kohutava teoga hakkama sai. Päke, kelle ta alla neelas, oli aga tulimadu ning mütoloogid arvavad, et päike võrdsustati Kaali meteoriidiga, mis tulisabana langedes võis eestlastele üsna tugevat mõju avaldada.
Niivõrd silmatorkavale ja ebatavalisele sündmusele tuli otsida seletus ja nii mõeldigi välja, et metssiga sõi päikesemao ära - metssiga, kes oli suur, sarviline ja karust ohtlikum. Sellise teoga hakkama saamiseks pidi ta olema aga kosmiliste mõõtmetega. Kui juba sümboolne vägevus oli seasse üle kandunud, siis tõstis vaikselt pead uskumus, et see võiks siis ka inimestele üle kanduda ja hakati sööma siga ja kuulutama kõigile, et oldi sama vägevad kui päikeseõgija - au talle ja igaks juhuks au ka tulimaole, päikesele endale. Kuid pikapeale sulas kult maoga ühte ja kui siiakanti ilmusid esimesed ristiinimesed, siis näis see müütiline olend neile ilmselt draakonina. Ilmselt kohalike kunstimeistrite voolitud kännust voolitud algupärased seapead meenutasid rafineeritumast esteetikast rikutud euroopast tulnud isandatele just draakonipäid, ainult meie kohalikud draakonid ei saanud nime pea, vaid saba järgi: välgu- ehk pikse- ehk pisuhännad. Võimalik, et kristliku maailmapildi mõjul mandusid nad aja jooksul lõpuks kõikevalgustavast päikesest varandust kokku kandvateks krattideks.

ANALÜÜS
On ilmne, et kuigi lohe on mingil kujul olemas peaaegu igas kultuuris, mängib ta igaühes väga erinevat rolli. Saatana sümbolist päikesevalguse ja hea õnne toojani on tema renomee nii lai, et on võimatu öelda midagi enamat, kui et igal pool tuleb draakon appi seal, kus ükski teine võrdkuju kirjeldatava nähtuse sügavuse edasi andmiseks ei sobi. Kombineerides tunnuseid eri loomadelt, kes juba omaette paistavad üleloomulikud (maod, lendavad linnud) või sümboliseerivad midagi (nt lõvi kuninglikku võimu), inimlike omadustega, on tulemuseks olend, kes hõlmab endas kõike, mida muidu kujutada on raske. Nii on tekkinud olukord, kus draakoniks võib pidada peaaegu ükskõik millist mitme looma kombineerimisel tekkinud olendit ja pole jäädvustunud kultuurilukku mõne muu müütilise olendi näol nagu ükssarvik või minotaur. Arutelu juhendaja Toomas Tõnissoo arutles ka nii: “...mul on tekkinud kahtlus, et meie muistsed esivanemad olid olude sunnil muutunud draakonirahvaks,…/…aga tavaliselt ongi tähtis, mida teised s(in)ust arvavad, ja teiste arvamus võib su kuningaks tõsta või põrmu tallata, olenemata isegi sellest, kuidas sa ise draakoni puudutuse üle elasid; selles valguses tunduvad draakoniks kõlbavat just kõiki inimesi vintsutavad põhijõud: hirm, viha ja armastus, mis neelavad alla ja põletavad oma tulise hingeõhuga söeks.” (vestlus Toomas Tõnissooga, 24.10.2024)
Tekkis ka mitmeid paralleele, sh nt lohe ja pimeduse vahel. Kuigi traditsiooniliselt seostatakse mõlemat lääne kultuuriruumis kurjusega, võib neid vaadelda neutraalsetena, sümbolile kujuteldamatule, asjade, mis on elu jaoks hädavajalikud, kuid mida ei saa käega katsuda ega lõpuni mõista. Pimedus on lõpmatu tühjus, mis on samaaegselt pilgeni täis potentsiaalset energiat, sest jätab ruumi kujutlusvõimele. Ta on kirjeldamatuse võrdkuju ja hõlmab endas nii sügavust kui kirkaimat valgust; ka päikesesse vaatamine pimestab. Pimedus on see, mis on meie silmadele keelatud, ja see, millest kõik lähtub.
Teine ja üsna loomulik seos tekkis lohe ja jumala vahel. Kui kristlikus traditisoonis peetakse draakonit kuradi sümboliks, siis hõimud pigem kummardasid teda; kui jumalat peaks kujutama, peaks tema sümbol ju olema miski, mis kirjeldab kujuteldamatut, st lohe. Ka tema elu- ja õnnetoovad omadused, mis iseloomustavad idamaade draakonit, on omased jumalusele. Lisades sellele veel Hiina draakoni heatahtliku olemuse ja kristliku jumalakäsitluse, võib tõmmata joone ka lohe ja armastuse vahel.
Ei saa kõrvale jätta ka sellise loomariigi anomaalia eluohtlikke kalduvusi. Et eelmainitud pimedus, jumal ja armastus on samuti tihtipeale ebakindluse, valu või ka surma allikad, on üsna loomulik, et lohe purskab tuld või keerutab oma sabalöögiga üles meretorme. Nii võib lohe võrdustada ka surmaga. Antiikmütoloogia jumalad tapsid inimesi nagu kärbseid, pimedust ülistatakse ja kardetakse ning armastus on hella hingega inimesi hukutanud aegade algusest peale - nii käivad valu ja surm igaühega neist käsikäes.
Fantastilisus - sellist looma pole olemas ning juba seetõttu, kuid ka oma kultuurilise olulisuse tõttu on ta leidnud tee paljudesse seiklusjuttudesse ja lasteraamatutesse. Seost mängu ja kujutlusvõimega on täheldanud ka Eesti luuletaja ja tõlk Kalju Kangur oma luuletuses “Laul kurvameelsest lohemaost”.

JÄRELDUS
Lohe on sümbol, millega on võimalik edasi anda kujuteldamatut. Selleks võib olla pimedus, jumal, armastus, surm ja fantaasia, kuid need on kõik kujuteldamatud nähtused, mis siiski on inimese jaoks olnud läbi ajaloo elutähtsad ja ka eluohtlikud. Sellest võib järeldada, et lohe hõlmab eneses elu saladusi, selliseid saladusi, mis on kõikidest kõige olulisemad. Lõpetan siinkohal taaskord õpetaja Toomas Tõnissoo sõnadega:
“Salapäraste asjade puhul/millede hulgas kõige salapärasem on elu /teati(,) et kohale on ilmunud suur madu(,)/draakonisarnane(,)/suurem kui ükski muu olend.” (vestlus Toomas Tõnissooga, 15.10.2024)

KOKKUVÕTE
Figureerides igas kultuuris mingil kujul, on lohe oma mõistatuslikkusega paelunud inimesi juba aastatuhandeid. Nagu sümbolitega ikka, tähendab ta erinevate rahvaste jaoks erinevatel ajastutel erinevaid asju, küündides lasteraamatu kaante vahelt kurjuse võrdkujuni ning mujal õnnetoova jumaluseni. Kui Hiina mütoloogias on ta üdini positiivne, lahke, võimas ja rõõmu sünnitav püha olend, siis Vana-Kreekas võimas, kuid võidetav vastane või metsloom. Vana-Egiptuses on ta palju müstilisem, küll jumalus, kuid seda pimeduse ja surma võtmes, ning juba ainuüksi Eestis on tal jälle niivõrd lai renomee, mida on mõjutanud ka kristlus, et peale seose üleloomulikuga oleks hooletu üldistusi teha. Lohe on igal pool ja kõik tema juures on kirju ja muutlik. Et ta liidab endas võimatuid loomade kehaosade ja omaduste kombinatsioone inimlikkusega, on paratamatu, et ainus üldistus, mida käesoleva uurimuse põhjal võib teha, on, et ta annab kuju kõigele kujuteldamatule. Pöördume tagasi uurimisküsimuse juurde, kas lohed on päriselt olemas. Edgar Allan Poe on öelnud, et “Nähtamatud asjad on ainsad tegelikkused”, ning kui see on nii ning lüürilisele küsimusele võib lüüriliselt vastata, saame öelda: lohed on tõesti päriselt olemas!

Pööriöö

Kuldses päikeseloojangus on midagi naiselikku. See on lõputult soe, kuid mitte temperatuuri, vaid meeleolu mõttes; see on kiirgav ja ürgne ja naerev, kuid on ometi surma märk. Ta teab, et öö hiilib tal kannul, öö - suur sügavik kahe päeva vahel, pimeduse aeg, une aeg, armatsemise aeg, surma häbelik koputus. Sügavrohelist tiiki ümbritsesid vesipajud. Nende nõtked hõbetavad oksad olid vee kohal rippu nagu tantsijannade sirutatud pihad, nad õõtsusid õhtu õhus mingis olematus tuules. Muru oli siin pikk ja jahe ja niiske. Paljastel jalgadel hakkas külm.
Katt hõõrus käsivarsi ja vaatas ringi. Tilluke tiik oli täis kasvanud, sügav ja siidsile ning tema pea kohal veidi paremal ulatus suure kastani oks täpselt veekogu keskele. Siin oli täiuslik.
Sügavkuldne valgus hingis veel läbi igiliikumises pajulehtede, kuid päike oli peaaegu silmapiiri taha kadunud. Tiigi pinnalt tõusis aeglane aur. Jahenes.
Tantsides saadud soojast oli alles veel vaid higiloor Kati kaenlaalustes ja rinnal ning ta tammus hetke jalalt jalale, et vilu ei hakkaks. Et viimati veel külm tema kavatsusi ei kõigutaks, surus ta hambad risti ja hakkas kiiresti lahti riietuma.
Kõigepealt sidus ta lahti vöö ning heitis selle murule, kus see sinendava maona silkerdades peaaegu nähtamatuks muutus. Pika linaõissinise seeliku voltis ta kokku ja seadis suure kastani alla, selle peale asetas oma hõbeehted ja kee ning jäi sinna särgi väel seisma. Valge linane särk ulatus peaaegu pahkluudeni ning see oli rinna pealt lahti. Viimasena võttis ta peast pärja, mis sinendas otsekui etteheitvalt, ning raputas laiali pikad mustad juuksed.
Nüüd pöördus ta tiigi poole ning tõmbas pöidlaga üle tühja peopesa. Enam ei tundnud ta külma. Tema ees seisis vaid tiik, iidne ja täiuslikult paigal, ja midagi muud ei olnud olemas. Naer ja tants oli vaid kauge mälestus, soojad käed tema piha ümber vaid tunne, mis meeles püsis. Siin oli vaid jahe varjuline mets.
Ta tõmbas valendava välke saatel särgi üle pea ja viskas kõrvale. See jäi heleda puntras laibana lebama, kuna ta alasti kõrkjate vahele astus, pilk peente tumedate kulmude all ainiti veepinnal. Pikk pehme piha roosatas kohtadest, kus vöö oli seda sooninud, ning kahvatu naha all võis aimata lihaste liikumist, kui ta läbi kõrkjate sammus.
Tema teravalt valgelt lõualt peegeldus hõbedasi helklemisi, kui tiigivesi lainetama lõi. Katt peatus, pöörates ringi. Rohelise vee pinnale oli tõusnud väike ümar nägu, mida raamisid märjad helekollased juuksed ning kust suured säravad silmad Kati küljes kinni rippusid.
“Te olete nii ilus,” ütles tüdruk vees. Ta oli paljas, kuid teisiti kui Katt, justkui oleks ta olnud üks kaladest ja konnadest. Suhteliselt suurel suul oli lai naeratus, millest õhkus imetlus. “Aitäh,” ütles Katt ja naeratas vastu. Ta polnud veel vee piirini jõudnud, varvas vedas muda sees ringe. “Mis su nimi on?”
“Mul pole nime,” vastas heledapäine tüdruk ja ujus veidi lähemale, hõljudes täpselt rohelise vee pinna all, nii et ta valged reied vahepeal välja välgatasid, “keegi pole mu tiigile nime andnud.”
“Oled sa näkk?”
“Ma olen inimene, aga igavesti vetevaimuks neetud,” vastas tüdruk ja kuigi ta naeratas nüüdki, kiirgus temast nukrus, mis oli sama peegelsile ja põhjatult sügav nagu tema roheline tiik. Kuigi ta just sel silmapilgul eemale pöördus, vihvatas väsinud ja loobunud Kati silmis kaastundmus. “Ma ei mäleta midagi peale elu tiigis, kuid suur kastan kõneles minuga ükskord ja ütles, et ma olin imik, kui mind vette visati. Muidu poleks vigagi vetevaim olla, aga ma ei saa iial tiigiveest lahkuda. Kuidas ma küll tahaksin korra väljas käia! Ma kuulen kiigelaule ja kilkeid ja tantsuviise ja poiste juubeldamist ja ma annaksin ükskõik mida, et seda üksainus kord kaugeltki näha…”
Metsa all valitses vaikus. Heledapäine tüdruk oli rääkinud rõõmsalt, unistav naeratus suul, kuid Katt oli endasse süüvinud, tumepruunide silmade pilk suunatud sinna, kus me midagi ei näe, sellesse eimillegi ja pimeduse vahepealsesse, kus me näeme sissepoole. Tema tumedatel õrnadel nibudel mängles hõbehiilgus, kui tüdruk vees võbelevaid laineid laiali saatis.
“Täna toimuvad pööripäeva pidustused,” alustas Katt, läbitungimatu pruun pilk kuhugi metsa all voogavasse hämarusse suunatud, “ja siin lähedal lagendikul on üles tehtud tuli ning tantsitakse koiduni välja.” Ta tajus, et tüdruk vaatas teda jäägitult, ning jätkas:
“Pööripäev on eriline, sest täna on taevas lahti. See tähendab, et hinge ja keha sidemed põlevad Päikese kiirguses läbi ning võimalik on hingede ränne. Kui ma sulle suud annan, saab su hing mu kurgust sisse tulla ning sa võid võtta minu keha ja minna lagendikule tantsima.”
Katt ei pööranud pilku, kuid tajus, et tüdruk kohkumusest keeletuna end keeldumiseks sunnib.
“Ma ju ei või…” lausus ta nõrgalt, võimetu lauset lõpetama.
“Ei, ma palun sind,” ütles Katt ja naeratas. Ta väikesele kahvatule suule sobis see sõbralik muie, kuigi seda nägi seal harva. “Ma olen endal isu täis tantsinud, palju parema meelega puhkan ma sinu tiigi juures. Ma pidingi just ujuma tulema.”
“Oo, kas tõesti?” hüüatas heledajuukseline tüdruk ja paiskus vette, tulles silmapilgu pärast pinnale keset kõrkjaid, suured silmad siniselt helkimas, suur naeratus suul. “Olete te kindel?”
Katt noogutas ja võttis tüdruku näo oma käte vahele, kui see madalasse vette oli jõudnud, ning see sulges silmad. Veest väljas oli näha, et ta oli mõni aasta noorem ja omajagu lühem kui Katt; kahvatu, otsekui läbipaistev nahk hiilgas märjalt ja ümarate rindade otsast tilkus vett. Ta põsed olid pehmed ja õhukesed helekollased juuksed olid juba hakanud jaheda õhu käes kuivama, kõditades Kati käsivart.
“Inimese sisse mahub poolteist hinge, nii et minu hing lõheneb täna ööseks,” ütles ta sosinal, et mitte tüdrukut ehmatada. “Pool sellest läheb sinusse, kuid see ei ole piisav, et elada. Jõua ainult enne koidikut tagasi, muidu sa sured.”
Siis suudles Katt tüdrukut suule, tundes tema kuuma hingeõhku oma näol; tema kõhust käis läbi äkiline jõnksatus, kui sinna jõudis tüdruku soe kerajas hing, ning Katt kaotas oma keha üle valitsuse. Ühe silmaga nägi ta, kuidas puuladvad langesid nägemisulatusest välja ning ta teadis, et vetevaimuks vangistatud keha langes lõtvunult tiigivette; teise silmaga nägi ta heledapäist tüdrukut, kes õhinast värisevate kätega tema riideid selga pani. Jälle kandis ta särki, mis veel higist ja kõrgest murust niiske ja jahe oli, puusadele rõhus raskekoeline meresinine seelik, piha soonis sinendav vöö ja pähe, otse lahtistele lainetavatele juustele vajutati õrnuse ja hoolega helkiv pärg. Hõbeehteid imetles heledapäise tüdruku vaim eriti, pööras ja silmitses neid iga nurga alt ja iga valguse käes, astus siis tiigi juurde, vaatas võbelevat peegeldust ja puhkes õnnelikult naerma.
Ta pistis jooksu, jõudes veel viimase valgusega väljale, suurele rohelisele lagendikule, kus Gabriel teda juba kaugelt Kati pähe hõikas ning vastu tuli. Tema tumedad kräsus juuksed musta mütsi all olid higist märjad ja nägu leemendas, kuid ta oli ilus ja häbelikult naerev nagu ikka, ning Katt tundis tuhmi valutorget, mis oli kauge ja ähmane nagu kellegi teise valu, kuid kuulus siiski temale üksi.
Omaenese suul sellist laia lakkamatut naeratust näha oli harjumatu ning tema tumedad silmad ei pildunud sädemeid, vaid vaatasid ainiti Gabrieli siiraima armastusega, kuigi heledapäine tüdruk ei tundnudki teda. Siiski ei vaadanud ta niiviisi ainult Gabrieli, vaid kõiki, kellele ta pilk langes ning tema hingest Kati kõrval tulvas kuumust, see värises ja hiilgas nagu taevatäht ega võpatanud kordagi.
Tema õed sättisid tal juukseid ja pühkisid ninalt tahma, haarasid kätest ja võtsid väljale kaasa, kus nad ta kihistades Gabrieli ette tõukasid; ta tantsis ja tantsis ja ta juuksed kleepusid märjale laubale, kuid ta tantsis ega peatunud kordagi, et hinge tõmmata. Segaduses, kuid õnnelik Gabriel ei jäänud alla. Punane kuum kuma lõkkest hüples tüdruku näol, kui ta naerdes ja keereldes noormehe eest põgenes, ning kilge, mis lipsas ta suust, kui poiss ta pihast kinni kahmas ja kauni tõste sooritas, jäi rõõmsalt väljadele kajama. Kui kaja vaibus, kuulis Katt metsast linnulaulu. Pöörleva heledapäise tüdruku silmist nägi ta, et idataevas kauguses helendas, ning tal läks seest külmaks. Kas tüdruk oli unustanud, et ta koidiku kohta oli hoiatanud?
Ärevuse kasvades ei suutnud Katt enam tüdruku tegemisi jälgida, kõik kadus sinakasrohelisse pöörlemisse; ta istus kerratõmbununa oma hinge põhjas ja külmetas. Kui ta oleks saanud, oleks ta oma keha ja selle vabaduse heledapäisele tüdrukule kinkinud, oleks kinkinud oma elu ja oma Gabrieli, sest ta meeldis endale palju rohkem, kui temast kiirgas tüdruku kuldse hinge kuma.
Siiski polnud see võimalik. Seega pidi tüdruk tagasi tulema, jõudma tiigi juurde enne päikest, jooksma puhteajaga võidu ja elama; nii palus Katt oma hinges ega teadnud, kas tüdruk teda kuuleb, kuni ta järsku justkui õrnalt üles nopiti ning oma kehasse tagasi asetati. Korraks kuumas ta huulte vastas tüdruku hingeõhk ja siis nägi ta teda enda ees, väike, heledapäine ja laia õnneliku suuga.
“Aitäh, kallis Katt, see oli imeline,” sosistas vetevaim ja suudles teda põsele. “Sa täitsid mu unistuse ja enamgi veel. Palun sinult vaid, ära mind unusta.”
Tiigi peegelsile pind seisis paigal; ainult heledapäise tüdruku tuharate ümbert lõi vesi õrnalt lainetama, nii õrnalt, et seda hämaras vaevu tähele pani. Katt vaatas tüdrukut, kes tema ees seisis, kes oli tema tumedatesse silmadesse sära toonud ja näole naeratuse, mille sarnast ta peeglist aastaid polnud näinud, ning vaikis.
“Ma jään sinuga,” ütles ta viimaks.
Vetevaim ehmus, tema suured rohekassinised silmad läksid pärani ja ta lai naeratus kustus. “Ei, seda sa ei või,” hüüatas ta. “Sa ei saa elada nagu mina, sest sa pole selle paiga vaim, vaid inimene; sa oled vaba, aga kui sa vette elama tuled, sured sa.”
Katt naeratas nukralt, kuid keeld teda ei kõigutanud.
“Ma jään sinuga.”
“Sa ei või! Sind oodatakse kodus, juba nüüd katab su ema lauda; sind armastatakse seal, sul on kolm armast õde ja sul on sinu Gabriel, kes ainuüksi oma pilguga ennast sinu kätte vangi andis nagu relvitu sõdur. Sinu surm hävitaks nad.”
Tüdruk rääkis nüüd peaaegu pisarsilmil, kuid vakatas, kui Katt sõnagi lausumata end uuesti lahti riietama hakkas. Tema valge keha kumas kuuvalgel ning heledad käsivarred välgatasid puudesalus, kui ta viimast korda oma seelikut ja särki kokku voltis ning igaveseks hõbeehted ära võttis ning puu alla jättis. Alasti lipsas ta vette, kus külm madal vesi vastu ta sääri loksus ja teda takistas, kuni ta sumas häbemeni vees ja tema varbad vaevu mudast tiigipinda puudutasid. Ta värises külmast.
“Mine tagasi,” ütles tüdruk jõuetul sosinal, kui Katt tema juurde jõudis. “Sind oodatakse.”
Katt raputas vaid pead ja naeratas talle õrnalt.
“Ära püüa mind ümber veenda, vaid õpeta mind vee all hingama. Ma jään sinuga.”
Vetevaim jäi viimaks nõusse, sukeldus ning tõi tiigi põhjast peotäie tumerohelisi vetikaid. “Need hoiavad sind vaid homse hommikuni siin elus, sest kukelaul lõikb loitsud läbi,” ütles heledapäine tüdruk ja vaatas seda öeldes tähelepanelikult Katile otsa, kuid see ei kõhelnud, vaid võttis vetikad tema peost ja neelas vaid väheke nina krimpsutades alla. Läks mõni hetk kuniks ta lõpetas lõdisemise, seejärel jäi tal hing kinni ning ta hakkas läkastades kõrist kinni.
“Vee alla,” hüüatas vetevaim ja rebis jahmatava jõuga rabeleva Kati endaga jahedasse tumedasse vette, kus ei lasknud teda lahti, kuni see kogemata õhku ahmides suutäie vett neelas ning avastas, et hingab. Katt tegi üllatusest silmad lahti ja ta suule libises põgus naeratus, kui nägi vetevaimu nägu nii lähedal ning tema kahvatukollaseid juukseid vees hõljumas sama iseenesestmõistetavalt nagu näkil või uppunul.
“See on minust vist isekas,” ütles heledapäine tüdruk ja tema laial suul oli sarnane naeratus, “aga ma olen õnnelik, et sa minuga jäid.”

Metsasalus laulsid linnud nagu looduse kirikukellad. Puud seisid kõik keskpäevase valguse käes paigal ja teineteisest justkui kaugemal kui pimedas. Tiik, mis täna näis valge, kiirgas mingisugusest inimese lähedusest nagu kiirgab soe keha talvises öös, kuigi puud varjasid ta. Suure kastani oks seisis vaikides vee kohal.
Veepind lõi lainetama, kui hõbepajude helkivad oksad eest lükati ning puude vahelt kostusid ettevaatlikud sammud. Heledapäine tüdruk oli sukeldunud, kadudes tiigivee tumedasse varju, kust kuulis kõike, kuid ennast näole ei andnud. Kõrgel tema pea kohal, tiigi ja ülejäänud maailma piiril heljusid valge särk ja mustad juuksed, mis vees voogasid, kuid veest väljas kohe külmad ja rasked olid ning kahvatule ihule kleepusid. Uppunu ümber veepinnal hõljusid sajad ja tuhanded lilleõied, mis kaunistasid ka tema juukseid ja olid kimbuma põimitud tema kangetesse kahvatutesse kätesse. Neid raamisid hoolega, kuid oskamatult seotud käised ja särk oli rinna pealt lahti, sest hõbeeheteni vetevaimu käsi ei ulatunud.
Läbi lainetava paksu vee kuulis vetevaim ühtainust vaiksel, nõrkenud häälel öeldud sõna.
“Katt.”
Silmapilgu seisis kõik paigal; siis sammud lähenesid ning Gabriel vajus tiigi äärele ühele põlvele. Tema tumedad silmad olid ainiti Katile kinnitunud, ta tõsine suu oli kahvatu ja pilk tuim. Polnud hirmu, oli vaid abitu mure, kui ta käe Kati järele sirutas ja ta veest välja endale sülle tõstis, justkui oleks võimalik teda veel terveks teha.
Ta polnud üllatunud ega segaduses, ainult põhjatult üksi; ta pidi südames olema teadnud, kust otsida. Gabriel jäi tiigi äärde kauaks, pea langetatud ja liikumatu, Kati elutu valgesse rüütatud keha põlvedel. Vetevaim vaikis ja nuttis, kuid vesi kaotas tema pisarate tähenduse ning neist said üksnes piisad tiigi sügavrohelises süles.

mõningaid tekste

Pimedus ei pea olema tühjus,
pimedus võib olla pilgeni täis:
must orhidee
must ploom
must trühvel
must šokolaad
mustendav öö
Olematus lõhnab raskelt ja mõrkjalt
ja justkui veidi magusalt

kas öö ja paeva vahel on yldse midagi
on
kõik on öö ja päeva vahel
tõde on seal
hetkel mil yksikutest puudest on saamas mets
aga veel ei ole ta selleks saanud
silmapilk mil need eksisteerivad yheskoos
yksikud puud ja mets
samas ruumis samal ajal teineteisega kattudes nagu fyysilise vormita kiirgused