kirju

ühe kauge tähe
vesise planeedi
üksikul saarel
kuhu ei jõua ükski tähelaev
küll aga paistab mõne meile tuntud tähe selg
on järv
roheline või sinine ja samaaegselt mõlemat
selle järve vett peetakse pühaks
räägitakse, et kord, tuhandeid aastaid tagasi, olevat selle kaldal draakon tapetud ning tema hõbedane helkiv keha vette visatud
et vees voolab lohe verd, siis räägitakse, et kui keegi selle järve vett joob, saab ta kõikvõimsaks ja sureb
ja selle järve kaldale kõrkjate sisse on peidetud pühapilt
ja pildile on maalitud inimene, kelle randmete ümber keerdub jäälinnusinine oma saba sööv madu
lõpmatu igatsuse sümbol
ja pole aru saada, kas ta on oma pea paljaks püganud või sumbuvad ta tumedad juuksed ööpimedusse tema ümber, vaid see on igaühe enda kujutlusvõime otsustada
ja rinnal südame kohal kannab ta hõbedast lohe
metalset ja külma ja õhkõrna
tema poole pöörduvad palves need, kelle peal lasub lõpmatu igatsuse needus
need, kelle rahulolu võib eksisteerida vaid täitmatuses

talle ohverdatakse vennepuu oksi
helepunaseid hapraid salamagusa viljaga oksi
ja healõhnalisi põletusohvreid
mida keegi iialgi maitsta ei saa

järvevett on tulnud segama noor naine
ta segab seda vennepuu oksaga kolm korda vastupäeva ja kolm korda päripäeva
tal on kaasas viirukit ja virsikukooki ning ta põletab need pühapildi ees
magus lõhn kerkib keereldes kosmosesse
kuni jõuab Maale
kellegi unenägudesse
hõbedase lohena…

Ö: juba lapsena armastasin ma lohesid
olenemata kas lugesin seiklusjuttu või vana muistendit
kui loo lõpus ilmus välja kolmepäine tuldpurskav lohe
siis sulasin sedamaid
ma ei saanud midagi parata et mul hoopis lohest kahju hakkas
ja ma sisimas temale kaasa elasin
kui piik teda rindu tabas
tõusis ta raevutsedes lendu
ja roomas urisedes tagurpidi tagasi oma varjulisse koopasse
minu rinnus
seal lakkus ta oma haavu ja kosus
samal ajal kui minu peas
valmis tema jaoks uus lugu
uuel maal
seitsme maa ja mere taga

O: Minul oli nooruspõlves lohedega raske suhe
Lapsena olid mu lemmikraamatuteks NSV-aegsed paksud entsüklopeediad
Mida ainult koos isaga tohtis kätte võtta ja lehitseda
Seal oli palju pilte
Ja kaunitel kaantel olid mittemidagitähendavad sõnad
Justkui nõiasõnad
RAISUM
SUNTORG
Aga mis kõige olulisem
Kõik selles raamatus oli tõde
Ükskord isaga entsüklopeediat lugedes
Jõudsime me dinosauruste juurde
Kes lohedega üsna sarnased on
Ning suurusskaalal oli kujutatud dinosaurus inimene auto ja maja
Aga dinosaurus oli majast suurem

Ta oli hiiglaslik

Kuigi isa seletas, et dinosaurused on välja surnud
Ei tähendanud see mulle midagi
Terve õhtu istusin süngelt ja enesesse tõmbunult
See lõhkus mu turvalise maailma ära

Ö: ja kuidas teie suhe lohedega nüüd on?
kas te usute
et lohed
on päriselt olemas?

O: Hing on vait sügaval pimedas
Talv pole külm tõde pole pimedus
Aga silmad on pööratud sissepoole
Ainult talv pääseb neile lähedale
Talv pole aastaaeg
Talv on olemine
Täiesti liikumatu ja püsiv rahu
Ning siis liugleb vaatevälja hõbedane draakon
Kui võtaksin ja jagaksin laiali
Selle mis ma pole
Siis selle mis ma olen
Avaksin nagu suu
Ulataksin nagu huuled
Kargesse õhku ja püüaksin keelele talve esimese helbe
Veepiisaks sulab väike sätendav draakon
Elutilgaks
Lumehelves kergelt
Liugleb mu vaatesse
Ühest piisab et
Kogu Kosmose
Lõpmatute võimalikkuste
Raskusega
Langeks mu ette
Lahendamatu mõistatus
Karm nagu Antarktika
Jääkilbiga varjatud troopiline maapind
Astun vapralt edasi nagu Roald Amundsen
Et hang kogunedes ei mataks mind
Vaikuses hange all võib-olla oleks siiski ka
Omamoodi mõnus
Kõhklen
Lumi sulab
Ja libiseb maha
Veel rohkem maasse
Lumi muutub läbipaistvaks ja temast paistab läbi must huumus
Uni muutub läbipaistvaks ja sulab maha temast hakkab läbi paistma kevade kuumus
Talveuni saab läbi isegi talveuni uskumatu
Usun et pole ebaloomulik magada ka suvel või isegi sügisel
Aga mina tahaks magada kevadel
Poeks kuhugi urgu ja ärkaks alles peale jaanipäeva kui kõik on jälle turvaline mustikad küpsevad ja murelid
Kevad tekitab mus ärevust isiksusehäireid atehaad millega pole osanud kunagi hakkama saada midagi võib taevast kaela langeda mõni raskus või kergus siis jookse või ära jookse jalad ikka on liikumatud ju rääkimata sõrmedest

Ö: varakevad on hetk enne ärkamist
see on sügavaim uni, milles on juba tajuda hommikut
külma ja heledat
olete te kunagi käinud rannas kui meri on jääs?
rannast räägitakse vähe kui külm on kuid just siis on ta kauneim
püüan seda kirjeldada klišeedesse langemata...
oled jõudnud maailma äärele
siit ei alga sügavik siit algab maailmameri
meri, mis on tegelikult lõppematu nagu kosmos ehk ongi seda
ja väga külm
sõõrmed kipitavad ja jäine hapnik ehmatab hingamisteid kurgus
tagasiteel tõuseb ta tiheda valge auruna huulilt
käed on külmast tuimad
liiv ei ole valge see on liiga palju öeldud
liivaterad võivad seda olla kuid liiv ise on helendav helehall niiske külmunud kõva
rannajoon sirutub silmapiirini ja edasi
kivid
hiiglaslikud hallid jahedat õhkavad kivid
kohati kohtuvad nad veepiiriga
meri on siin madal ja läbipaistev
kaugemal valge
kaugemal tõuseb rahulik ja tapvalt külm meri valgeisse pilvisse
mida on kogu taevas täis
hajus helendav taevas
õhk on valgust täis
kõik on valge

O: Vahepeal lihtsalt oli öö
Ilmselt magasin
Kui ärkasin hakkasin jälle mõtlema et draakoneid ei mõeldud välja
Hoopis
Sel ajal kui tegelikult kõik
Oli alles uus ja värske
Isegi aeg
Nähti lihtsalt maailma varjatud asju
Liiga lähedalt
Vahepeal lihtsalt vaheldus öö päevaga
Ilmselt magasin või ei maganud või tegelesin mingite asjadega võibolla võibolla
Kui tagasi arvuti taha jõudsin hakkasin jälle mõtlema et draakonid
Et draakonid
Et draakonid
Et draakonid
Kolme peaga lohed
Lendmaod
Põhjakonnad
Kikivarvul varjuna libisevad õhtuhämaruses sauna taga nõgestest läbi oia
Mudast vett veidi pritsides siiski
Salapärased mütakad kes pääsesid muinasjuttude vangist mu hirmude abil
Vabadusse laantesse sootagustesse sara alustesse enne kui kümme aastat sai täis mul
Üksinda hirmule vastu astudes haaras mind embusse igavik ojasilla all vulisev punase Laukavee tume silm
Lohe oli tuul
Lõputud laaned ümber vanaisa maja olid lohe
Kõikide kuuskede kohin ühtekokku oli sajapäine kõiki keeli valdav lohe
Mürisev lohe
Maavärina lohe

Ö: soe värisev ja elav
poolpime roomav ja elav
habras surelik ja ometigi elav
hõbeuss
või siis hoopis lohe
mõtte ja hingeõhu vahepealne olend

O: Muuseas,
mõtiskledes hingamisest,
Kas hingeõhk on puhtam välja või sisse hingates?, küsimus tekib just välja hingatava õhu üle mõtiskledes: mida see üldse sisaldab või sisaldada võiks?,
Kas süsihappegaasist laetud õhk on puhas nagu tuhk?
Kas minus põlev hapnik ongi mõeldud üksnes tohutukeerulise masinavärgi soojaks kütmiseks, et ma võiksin ritta seada paar kohmakat mõtet, mis kirjeldaksid seda mõõtmatut ookeani, mille kaldalt olen end viskleva kalana leidnud, kui olen püüdnud oma isekuses mõista mõistetamatut, uskudes, et tean juba piisavalt, kui tean sõna: "armastus",
Sest tundub, nagu oleks seda sõna loomulikum lausuda, vähemalt hääletult oma mõtetes, Just välja hingates;
Võib-olla oleks kõige õigem hoida hoopis hinge kinni ja oodata,
Sest ma ei tea,
Mida see sõna teeb

Ö: olen mõistnud et armastus on viis
ema ümisetud viis kui oled veel üsas
igal pool ja eikusagi
sinu sees ja tema sees
ja see ei ole mažoorne viis
sest õnne ei saa väljendada täistoonides
vaid poolikutes
vihjetes
välja ütlemata sõnades
selles mis jääb varjule
kuid kõik teavad et on olemas
küsime, mispärast me armastame
milleks see hea on?
ha!
justkui armastusel oleks vaja end välja vabandada

O: Tere,
Sõber,
Või tere mõttekaaslane
Või tere ettekujututeldav mõtteline kauge planeedi olend kes sa mõistad mu keelt, ma
loodan,
Ma loodan, et sa oled ilus,
Ma ei tea ju, kas nii kaugel on ilu samasugune nagu mul siin oma kasinas ettekujutuses,
Ega tegelikult ma ei suudakski ilu ise luua, kuigi tahaksin, kuid usun, et tunneksin selle ära,
kui näeksin;
Oma nägemuses kujutan ette, et sa oled kaunis, tähendab, ma lihtsalt tean seda, aga
millistest detailidest su ilu täpselt koosneb, ma ei oskaks öelda,
Sest ma ei näe seda, ei oska ette kujutada- nagu ma juba tunnistasin,
Ja ma ei tea, kas sulle sobib, aga ma kujutan sind ette naisena, noore naisena, sest nii on mul su ilu kõige lihtsam mõista,
Nii,
Tahaksin sinult küsida, kas oled kunagi kellelegi väga lähedalt otsa vaadanud?
Ma lubaksin endale vaadata küll, sest siis näeksin ka ise: silmade põhjas, seal, kust vaatab välja see, kes vaatab, pole muud kui lõputu pimedus, must tühjus, ühegi olendi sees pole mitte midagi, ometi olen olemas mina, ja isegi kui ma ei usuks seda, ikkagi oleksid olemas sina, me oleme lõpmatult sarnased, mis sest, et nii kaugel teineteisest ja erinvatelt planeetidelt pärit,
Ikkagi pole me sees muud, kui üksnes armastus, mille on pärandanud meile meie- kõigi olendite ema, koos oma silmadega;
Ja ma kujutan sind ette noore naisena seepärast, et mulle tundub, et nii oled emale lähemalt sugulane, nagu mulle tundub.

Ö: mult küsiti kunagi kas ma suudan kirjutada midagi mis ei ole pateetiline
või kunstis kujutada
või kas ma suudan üldse olla kunagi mittepateetiline
vastus ei ole oluline
vastus on ei
aga oluline on see et minu pateetiline tõde ei ole valgus täius inglikooride laul küllus
minu tõde on tühjus pimedus olematus vaikus rahu
sügav tume ja lõputu tähistaevas

potentsiaalne energia on tuhandeid kordi laetum kui kineetiline
olen kui printsess kes laseb köögitüdrukutel päev läbi kooke keekse küpsiseid ja muid maiustusi teha, et lossis leviks soe, suud vett jooksma panev, magus lõhn, kuid ei söö ise lusikatäitki
mind häirib kas hapusus, läigus, maitsetus, maitsekus, tekstuur, selle puudumine või kuumuse kõrvetus keeleotsal
lõhn oli lubadus, mis koob täidetamatuid ootusi
piisab võimalusest, et kook tuleb hea
ma ei taha pettuda
sest puudutus ja silmside ja ärev hingamine enne huulte puutumist on tuhandeid kordi laetum kui suudlus ise
eelmäng laetum kui orgasm
minoorne viis mängib minu südamekeeltel valusa intiimsusega mitte mažoorne
pimedus jätab ruumi kujutlusvõimele
pimedus on pehme ja voogav ja soe
ma kujutan ette et surm on ka…

surm on kujuteldamat
kujuteldamatuse kuju on lohe
ehk võib põhimõtteliselt öelda
et lohed on päriselt olemas

O: Esialgu tundub mulle, et väga tore oleks, kui draakon vabaneks senisest tähenduskoormast, vähemalt tigedust ja tüli külvavast tähendusest,
Aga eks selle tähenduse ole talle kaela riputanud needsamad ühiskonnad, ehk siis ma ei tea kes, võibolla algselt pahaaimamatud lugudevestjad, nagu küllap ma isegi,
Aga,
Täna sain sellise teadmise, et draakon, sellise hõbedase ja seletamatu ja vägevana, võibolla lausa kuldse ja veelgi seletamatumana, on tegelikult elujõud,
Eluenergia, algjõud, mis elustab mitte ainult iga üksikut indiviidi ja ussikest,
Vaid üldse kõike, kogu universumit- sest miski ju elustab universumit, annab sellele energia, Ühtlasi paneb selles energias visklema iga, ka kõige tühisemagi ussikesegi,
Kui püüda kogu seda energiat kuidagi ette kujutada, kogu oma ülevuses, siis võib sündida küll ähmane ettekujutus draakonist, muidugi enne, kui ettekujutusvõime ikkagi üles ütleb,
Ja kui püüda sellest energiast kuidagi aru saada, siis võib seda nimetada raevuks või hirmuks, aga miks mitte ka armastuseks- igaljuhul on see kuldne ja seletamatu ja annab elule üldisemas plaanis mõtte- selles mõttes, et kogu maailm ja kõik tema sees hingitsevad olendid on tegelikult seotud ja võibolla isegi üks olend,
Aga see niimoodi välise kirjeldusena on siiski tühi ettekujutus ja fantaasia ega vastaks tõele ega millelegi,
Kuid on veel sisemine kogemus,
Sukeldumine valgusesse,
Mis ei ole seesama, mis sukeldumine ettekujutusse,
Kuid ikkagi kujutan ette, et sukeldumine omaenda elususse võib kanda sellesse kuldsesse voolu,
Kusagilt olen kuulnud, et universumil on süda…
…mulle tundub, et sellest sa oledki kogu aeg rääkinud!

Ö: mõtlen mõnikord
kui habras asi on tuli!
ta võib süüdata imelihtsalt, kas tikuga tikutoosi külge mööda tõmmates või kasvõi tulemasinal nuppu vajutades, ja juba ongi hele värelev leek; ja sama imelihtsalt kustub ta, lööb helkima, väristab end ja sureb. ta on õrn, teda peab hoidma; teda võib lõputuid kordi süüdata ja temast võib saada suur ja hävitamatu jõud, aga kui talle õhku ja toitu ei anta, kui ta on alles värelev leek, lõkendab ta täies jõus mõni silmapilk, sööb enese ümbert kogu tiku, millel teda hoitakse, karjatab siis surmakarjet ja kustub suitsujoana.
pole ime, et armastust võrreldakse tulega!
ka mina tahan elada kui tulesäde
lahvatada leegitsema, heita valgust kogu ümbritsevale ja kustuda taas
sest lõpmatus on hoomamatu
see on draakonite ja inglite ja jumalate valdkond
inimene igas usundis püüab teha üht:
ennast igaveseks
kas jumala kuningriigis või taassündide näol või kõiksusega ühinedes
sest hirmus pole mitte suremise akt vaid elu ühekordsus
joon mille ma tõmban jääb
seda ei saa kustutada ega üle teha
ja lõuend on üksainus
eks sellepärast ongi olemine
talumatult
kerge
iga hetk on väljakannatamatult väärtuslik
aega napib
ma tahan kiita lõppematut loomist
aga ma ei suuda
ma tahan armastada ma tahan armastada ma tahan armastada
aga armastus on väga f*king keeruline
sest ma elan vales
ja ma ei tea kes ma olen
ma olen kõik mis on mu ümber ma olen kõrkjad ja mu aken ja kätekreem ja silmad järvepõhjas ja sinised käevõrud ja ometi ei ole ma ükski neist
kas ma olen oma mõtted
või oma huvide summa
võib-olla seepärast öeldaksegi et armasta jumalat ja seejärel oma ligimest nagu iseennast
kui kaob ära armastus jumala vastu siis kaon ära ka ise
kaon teistesse inimestesse
ja üritan nad teha enda omaks
sest mind ju ei ole

O: Oh
Jumal küll
Sa oled mulle meelepärane!
Ekraan kuigi nagu sein nagu aken seinas
On nagu öötaevas peakohal
Tähti täis
Tähed läbisegi üleni peakohal
Ei tee enam vahet millised Sinu
Millised minu
On ei kummagi ei kellegi tähed
Nii kõrgel ja nii säravad
Nukrad poeetide tähed haprad oma ilus nii lapsemeelsed nii mängumeelsed nii pehmed
Nagu lõputud südamed
Üksteisest valgusaastate kaugusel
Loendamatud tähed loetamatud tähed
Kellelt ma õpin on Jumalast saadetud
Kõnelen kõikides keeltes mida saan ja väidan nagu teaksin nagu oleksin näinud nagu peaksin aga
Tol päeval kui unustasin kes ma tahaksin olla ja mida veel saada või keda enda omaks teha sain vabaks
Maasikaväljadel maasikaväljadel maasikaväljadel lõhnab nagu oleksin lihtsalt
Ükskõik kus õnnelik ükskõik mille pärast
Tähed ekraani taga
Ei kellegi tähed kõigi ühised tähed
Kõigi ühises öös neil kes ei maga õnnelikud
Oma unetuses draakonipüüdjad
Kujuteldamatu õnnistab kujuteldavat
Soovides ilusaid unenägusid ja veel enam
Ärkamist

Ö: elu on sama ebavajalik nagu universum ise
elu on nagu jumala nimi
“mina olen”
keegi ütles et vaid armastus ja surm muudavad kõik asjad
ja ometi eksisteerivad need vaid tingimusel et eksisteerib elu
miks muidu tajume me elu kõige enam kui viibime surma läheduses?
armsama haiglavoodi jalutsis autoõnnetuses vähis üheksasajanda üheksakümnenda üheksanda korruse katusel

O: Tere hommikust!
Soovin, et Su hing säraks!
Las elu võtab Su oma sõbraks!, sest surm juba on kõigi kompromissitu sõber, ja valvab me kõigi üle, et me õpiksime elu ja armastuse selgeks, sest õppida on palju ja kõrvale hiilida poleks sünnis, sest mida me rumala peaga teada võime imest, mis on meile määratud sünniõigusega?

Ö: ma arvan et osata elada tähendab olla sõber draakonitega
mõtte ja hingeõhu vahepealsete olenditega
ja mul on tunne et meie meeldime neile

autoga poest tagasi sõites ja lumist teed vaadates ja hurmaasid süles hoides mõistsin
tulevikku ei ole olemas

SEE ONGI SEE

O: Tagasi maa peale
Laskub valgus talvel
Puhkama oma kosmosrännakutest
Toidaksin lumehelbeid peost
Värske rahuga segaksin
Murendaksin tükikaupa südant
Kui kõht täis
Lendaks lumi tagasi
Üles tähtedele särama
Tänutäheks laulaksid lumehelbed
Mulle nagu ööbikud
Ja ma tunneksin
Nagu oleks juba
Kevadel mu sünnipäev
Peaks kellelegi ütlema et ma julgen teravaid lumekristalle juba peaaegu näpuga puudutada